Sillameistrid | Siltamestareita

Johan Reinhold Aspelin

Muinasteaduse teerajaja, kes osales Eesti esimesel laulupeol ja soovis Oskar Kallase Helsingisse kasupojaks võtta.

Johan Reinhold Aspelin ja Carl Gustaf Swan osalesid ainsate soomlastena Eesti esimesel laulupeol Tartus aastal 1869. Nad võtsid selle teekonna ette oma sõbra Yrjö Koskineni soovitusel ja said tema kaudu ka majutuse peo alusepanija J. V. Jannseni juures. Nad saabusid tundmatutena ja üllatusid tõsiselt, kui said olla nädal aega aukülalised riigi kuulsaimas kultuuriedendajate peres. Erilist mõju avaldas neile peretütar Lydia Koidula, kelle olemuse kirjeldused olid nagu ilukirjandus.

See nädal oli tähendusrikas ka Koidulale endale, justkui ergutav sõõm värsket õhku mere tagant. Ta vestles palju Aspeliniga, arutas rahvaste tuleviku üle ja unistas Soome sillast. Koidula oli soome külaliste lahkumisel kurb, kuid seda tühjusetunnet leevendasid kirjad ja soome ajakirjanduses ilmunud mahukad reisikirjeldused. Aspelin rahastas oma reisi ajalehe Helsingfors Dagblad kirjavahetajana ning andis laulupeost ülevaate ka väljaandes Uusi Suometar. Swan omakorda kirjutas ajakirjas Kirjallinen Kuukauslehti. Nende artiklid äratasid esimest korda Soomes Eesti vastu laiemat huvi ning ilmselt suunasid ka A. A. Granfelti Soome esimest laulupidu korraldama.

Aspelinist sai hiljem Soome muinasaja uuringute teerajaja ja riigi arheoloog. Swan tegutses koolides lektorina ja ajakirjanikuna, viimasel eluperioodil Lappeenrantas. Mõlemad mehed säilitasid sidemed Eestiga ning nad osalesid ka esimesel Tallinnas korraldatud laulupeol aastal 1880. Lisaks jõudis Swan käia Eesti teisel laulupeol Tartus. Pärast peo lõppu suundusid Aspelin ja teine arheoloog Hjalmar Appelgren-Kivalo Lõuna-Eestisse, kus nad tegid väljakaevamisi Karksis ja Hallistes. Seal äratas nende tegevus huvi arheoloogia vastu Abja kooliõpetajas ja koduloouurijas Jaan Jungis. Hiljem sai ta selleks tegevuseks soomlastelt juhiseid ja kirjandust, mille ostmiseks tal endal võimalusi ei olnud.

Ka Oskar Kallas sai Aspelinilt tuge ja nõu. Aspelin tahtis teda 11-aastaselt isegi Helsingisse õppima ja oma kasvandikuks võtta. Isa Mihkel ja vend Rudolf olid juba asjas kokku leppinud, kuid ema viis pesamuna peitu, nagu Aino Kallas on hiljem kõnelenud. Aspelin oli ka Tartu ülikooli arheoloogiaprofessori A. M. Tallgreni tähtsaim innustaja õpingute algfaasis.


J. R. Aspelin (1842–1915)

Johan Reinhold Aspelin ja Carl Gustaf Swan osallistuivat ainoina suomalaisina Viron ensimmäisille laulujuhlille Tartossa vuonna 1869. Kumpikin lähti matkaan ystävänsä Yrjö Koskisen suosituksesta ja sitä myötä myös majoitukseen juhlien puuhamiehen J. V. Jannsenin luokse. He saapuivat tuntemattomina ja yllättyivät ollessaan viikon ajan kunniavieraita maan kuuluisimmassa sivistysperheessä. Erityisesti vaikutti tytär Lydia Koidula, jonka olemuksen kuvaukset olivat kuin kaunokirjallisuutta.

Viikko oli merkityksellinen myös Koidulalle, virkistävä henkäys meren takaa. Hän keskusteli paljon Aspelinin kanssa, rakensi kansojen tulevaisuutta ja unelmiensa Suomen siltaa. Koidula kärsi miesten lähdöstä, mutta tyhjyyden tunnetta helpottivat kirjeet ja suomalaisten lehtien laajat matkakuvaukset. Aspelin oli rahoittanut matkaansa Helsingfors Dagblad -lehden kirjeenvaihtajana ja kuvasi juhlan myös Uudessa Suomettaressa. Swan osaltaan kirjoitti Kirjalliseen Kuukauslehteen. Artikkelit herättivät ensi kerran Suomessa laajempaa kiinnostusta Viroon – ja myös A. A. Granfeltin johtaen aikanaan Suomen ensimmäisiin laulujuhliin.

Aspelinista tuli sittemmin Suomen muinaistutkimuksen uranuurtaja ja valtionarkeologi. Swan vaikutti koulujen lehtorina ja sanomalehtimiehenä, viime vaiheessa Lappeenrannassa. Kumpikin säilytti yhteytensä Viroon ja saapui myös ensimmäisille Tallinnassa järjestetyille laulujuhlille vuonna 1880. Lisäksi Swan oli vuotta aikaisemmin ehtinyt Viron toisille laulujuhlille Tarttoon. Juhlien päätyttyä Aspelin ja toinen arkeologi Hjalmar Appelgren-Kivalo suuntasivat Etelä-Viroon, jossa he tekivät kaivauksia mm. Karksissa ja Hallistessa. Täällä heidän työnsä herätti Abjan koulun opettajan ja kotiseutututkijan Jaan Jungin kiinnostuksen arkeologiaan. Sittemmin tämä sai suomalaisilta opastusta sekä kirjallisuutta, johon hänellä itsellään ei ollut varaa.

Myös Oskar Kallas sai tukea ja neuvoja Aspelinilta, joka oli jopa ottamassa hänet 11-vuotiaana kasvatikseen ja opintielle Helsinkiin. Isä Mihkel ja veli Rudolf olivat jo asiasta sopineet, mutta äiti vei kuopuksensa piiloon, kuten Aino Kallas kertoo. Aspelin oli myös Tarton yliopiston tulevan arkeologian professorin A. M. Tallgrenin tärkein kannustaja opintojen alkuvaiheessa.


Allikad ja lisainfo | Lähteitä ja lisätietoa

  1. Pilt/Kuva: Eero Järnefelt, J.R. Aspelini portree, 1894, Wikimedia Commons
  2. Eesti Biograafiline Leksikon, lk/sivu 33 ja 179 (Jaan Jung), Loodus 1926–1929
  3. Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud, Tarto Wannemuine-selts 1869
  4. Yrjö KoskinenMatka Tarttoon, virolaisten laulaja-juhlaan, Uusi Suometar 31.5.1869
  5. J. R. Aspelin, Laulujuhla Tartossa, Uusi Suometar 12.7.–9.8.1869
  6. C. G. Swan, Matkahavaintoja Viron ja Liivin maalta, Kirjallinen Kuukauslehti 8–10/1869
  7. Väinö Salminen, Viron kansallisen heräämisen ajoilta. Kreutzwaldin ja Koidulan kirjeenvaihdon johdosta, "Meidän luonamme asusti pari helsinkiläistä herraa, toinen Valtionarkiston amanuenssi Aspelin..." Aika 19–20/1911
  8. Aino KallasTähelend – Koidula elulugu, tõlkinud Fr. Tuglas, Odamees 1918
  9. Emil VesterinenViron laulujuhlat, Valvoja-Aika 1.5.1924
  10. Aino Kallas, J.R. Aspelini mälestused Koidulast, Päevaleht 21.10.1936
  11. Aino Kallas, Elämäntoveri, Otava 1959
  12. Seppo Zetterberg, Suomen sillan kulkijoita, Siltala 2015
  13. Pekka Linnainen, Maamme-laulu ja kadonneen kertosäkeen tapaus, Estofennia 4.10.2019
  14. I laulupidu 18.-20. juuni 1869 Tartus, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA
  15. Kaarma noormees Oskar Kallas sajand tagasi Soomemaal, Saaremaa Muuseum
  16. Timo Salminen, Johan Reinhold Aspelin, Kansallisbiografia 28.2.2001
  17. Eesti ja Soome lugu Helsingi Hietaniemis, Hietaniemen Viro-opas, Pekka Linnainen 2010–
  18. Hietaniemi kalmistu, Helsingi, Wikipedia (eesti)