Sillameistrid | Siltamestareita

Aksel August Granfelt

Karskustegelane, kes oli liigutatud laulupidude rahvast äratavast jõust Eestis ja tõi peod ka Soome, olgugi et ei osanud ise üldse laulda.

Aksel August Granfelti mäletatakse rahvaharidus- ja karskustegelasena, kuid samavõrra oli tegemist oma aja mõjukaima estofiiliga. Eesti-pisiku sai ta J. R. Aspelini ja C. G. Swani kirjutistest, milles mehed kirjeldasid 1869. aasta esimese laulupeo külastust Tartus. Sinna seadis 1874. aastal sammud ka Granfelt, kes pani end arstiteaduse üliõpilasena Tartu ülikooli loengutele kirja. Tal avanes võimalus tutvuda üliõpilaselu ja korporatsioonide kommetega, kuid ta leidis, et need ringkonnad olid üdini saksapärased. Selleks et saada teavet Eesti rahvusliku liikumise kohta, tuli tal vaadata ülikoolist väljapoole.

Granfelti teabeallikaks sai laulupidude isa J. V. Jannsen isiklikult. Viimane tutvustas talle rahvuslikke olusid ja eesmärke ning kutsus Granfelti kaasa Vanemuise Seltsi koosolekutele. Tänu sellele sai Granfelt tuttavaks järgmiste rahvusliikumise tegelastega, sh liikumise teise suuna esilepürgiva juhi C. R. Jakobsoniga. Pärast kolmekuulist reisi oli Granfeltist saanud soomlaste silmis Eesti asjatundja, kes tegi ettekandeid ja avaldas artikleid. Ta kirjutas ajakirja Kirjallinen Kuukausilehti neljaosalise lugude sarja „Meie lõunanaabrid” („Naapurimme etelässä”), mis oli kõige põhjalikum tolle ajani avaldatud teabematerjal eesti ajaloo, ühiskonna, kultuuri, rahvuslike pürgimuste ja looduse kohta.

Arsti Granfeltist ei saanudki. Selle asemel võttis ta 1878. aastal vastu Rahvaharidusseltsi (sm Kansanvalistusseura) sekretäri ametikoha. Teda paelus algusest peale Eesti üldlaulupeo eeskuju isamaalise ja rahvamasse koondava sündmusena. 1880. aasta juunis reisis Granfelt Tallinnasse, sealsele esimesele laulupeole. Soomlaste reisiseltskonda kuulusid veel Aspelin ja Swan ning Hjalmar Appelgren-Kivalo, Paavo Cajander, Juuso Hedberg ja O. A. F. Lönnbohm. Ühise reisi hõimutunne oli üks põhjuseid, miks järgmisel aastal asutati Helsingis, tõsi küll, lühikeseks ajaks ühing Eesti keele sõbrad.

Tallinnast naasnuna hakkas Granfelt tarmukalt tegutsema. Ta sai Rahvaharidusseltsi nõusse lisama laulupeo 1881. aasta Jyväskylä suvepäevade hulka. Üritus õnnestus piisavalt hästi, nii et selts otsustas korraldada kolme aasta pärast järgmise laulupeo. See sai teoks taas Jyväskyläs 10.–11. juunil 1884. Laulupeol käisid ka Eesti rahvustegelased, nagu Jakob Hurt, Ado Grenzstein, Karl August Hermann ja Hugo Treffner.

Eestlased innustasid Granfelti laulupidu Soome importima. Vastutasuks olevat viimane Matthias Johann Eiseni kaudu Eestis karskusideed levitanud. Granfelti pojad võtsid endale soomepärase perekonnanime Kuusi. Neist Eino Kuusi oli 1922. aastal sotsiaalminister ja 1928–1931 Tartu ülikooli praktilise poliitilise majanduse professor. Tema vennapoeg ja Granfelti pojapoeg oli rahvaluuleteadlane akadeemik Matti Kuusi, president Lennart Meri hea sõber.


A. A. Granfelt (1846–1919)

Aksel August Granfelt muistetaan kansanvalistus- ja raittiusjohtajana, mutta yhtä lailla hän oli aikansa vaikuttavimpia estofiilejä. Hänen Viron-kipinänsä syttyi J.R. Aspelinin ja C.G. Swanin kirjoituksista, joissa he kuvasivat vierailuaan vuoden 1869 ensimmäisillä laulujuhlilla Tartossa. Sinne lähti myös Granfelt tammikuussa 1874 ja hakeutui lääketieteen ylioppilaana kuuntelemaan Tarton yliopiston luentoja. Hän sai tilaisuuden tutustua ylioppilaselämään ja korporaatioiden tapoihin, mutta havaitsi nämä piirit umpisaksalaisiksi. Kaipaamansa tiedot virolaiskansallisesta liikkeestä Granfeltin tuli hakea yliopiston ulkopuolelta.

Tietolähteekseen Granfelt sai itsensä J.V. Jannsenin, laulujuhlien isän, joka esitteli hänelle kansallisia oloja ja tavoitteita sekä kutsui Vanemuine-seuran kokouksiin. Sen kautta Granfelt tutustui edelleen kansallisuusliikkeen hahmoihin ja myös sen toisen suunnan nousevaan johtajaan C.R. Jakobsoniin. Kolmen kuukauden matkan jälkeen hän oli suomalaisille jo valmis Viron-tuntija, joka piti esitelmiä ja julkaisi artikkeleita. Kirjalliseen Kuukauslehteen Granfelt kirjoitti neliosaisen sarjan Naapurimme etelässä, joka oli laajin siihen asti julkaistu tietopaketti Viron historiasta, yhteiskunnasta, kulttuurista, kansallisista pyrkimyksistä ja luonnosta.

Lääkäriksi Granfelt ei koskaan ryhtynyt. Sen sijaan hän otti vuonna 1878 vastaan Kansanvalistusseuran sihteerin toimen. Alusta alkaen häntä pohditutti Viron laulujuhlien esikuva isänmaallisina ja kansanjoukkoja kokoavina tilaisuuksina. Kesäkuussa 1880 Granfelt matkusti tutustumaan Tallinnan ensimmäisiin laulujuhliin. Suomalaisseurueessa olivat myös laulujuhlien veteraanit Aspelin ja Swan sekä Hjalmar Appelgren-Kivalo, Paavo Cajander, Juuso Hedberg ja O.A.F. Lönnbohm. Yhteisen matkan heimotunne oli yhtenä innoituksena seuraavana vuonna perustetulle, mutta lyhytikäiseksi jääneelle Viron kielenystävät -yhdistykselle.

Tallinnasta palattuaan Granfelt ryhtyi ponnekkaaseen toimintaan. Hän suostutti Kansanvalistusseuran sisällyttämään laulujuhlan kesäkokoukseensa Jyväskylässä 1881. Tilaisuus onnistui riittävän hyvin ja seura päätti järjestää yleiset laulujuhlat kolmen vuoden kuluttua. Tämä toteutui jälleen Jyväskylässä 10. ja 11. kesäkuuta 1884. Laulujuhlille saapui myös kansallisia vaikuttajia ja toimittajia Virosta, kuten Jakob Hurt, Ado Grenzstein, Karl August Hermann ja Hugo Treffner.

Virolaiset innostivat Granfeltin tuomaan laulujuhlat Suomeen. Vastalahjaksi hänen kerrotaan kylväneen Matthias Johann Eisenin kautta raittiusaatetta Viroon. Granfeltin pojat ottivat suomenkielisen sukunimen Kuusi. Heistä Eino Kuusi oli sosiaaliministerinä vuonna 1922 ja Tarton yliopiston käytännön poliittisen talouden professorina vuosina 1928–1931. Hänen veljenpoikansa ja Granfeltin pojanpoika oli kansanrunoudentutkija, akateemikko Matti Kuusi, presidentti Lennart Meren hyvä ystävä.


Allikad ja lisainfo | Lähteitä ja lisätietoa

  1. Pilt/Kuva: Daniel Nyblin, 1880. aastad, Soome muuseumiameti pildikogud | Museoviraston kuvakokoelmat
  2. Eesti Biograafilise Leksikoni täienduskõide, lk/sivu 71, Loodus 1940
  3. A. A. Granfelt, Naapurimme etelässä I, Kirjallinen Kuukauslehti 8/1874
  4. A. A. Granfelt, Seuralliset kansansivistyslaitokset virolaisissa, Suomen Kuvalehti 1.6.1875
  5. Kansanvalistusseuran yleinen laulu- ja soittojuhla, 3. päivän kuvaus, Turun Sanomat 18.6.1905
  6. R. Hansson, M. J. Eisen – 40 aastat karskusetöös, Eesti Kirjandus 9/1925
  7. Sakari Kuusi, Aksel August Granfelt – elämä ja toiminta, Otava 1946
  8. Kerstin Smeds ja Timo Mäkinen, Kaiu, kaiu lauluni, Otava 1984
  9. Seppo Zetterberg, Suomen sillan kulkijoita, Siltala 2015
  10. Irma Sulkunen, Aksel August Granfelt, Kansallisbiografia 1999