Sillameistrid | Siltamestareita

Julius Krohn

Saksa juurtega soomluse edendaja, kes koostas soomlastele esimese eesti keele grammatika ja õpetas Koidulale „Maamme” laulu viisi ja sõnad.

Julius Krohn koostas soomlastele 1872. aastal esimese eesti keele grammatika. „Kisendava vajaduse” selle järele, nagu ta eessõna esimeses lõigus tõdeb, oli põhjustanud Helsingi ülikooli professor August Ahlqvist, kes oli karmistanud eksaminõudeid ja eeldas soome keele kõrgeima hinde saamiseks ka eesti keele tundmist. Krohni raamat oli aastakümneid eesti keele õppijate tähtsaim abivahend enne Johannes Aaviku aastal 1911 avaldatud Eesti keele õpikut ja Lauri Kettuneni mitmeid õpperaamatuid.

Isiklikult tutvus Krohn Eestiga ühisel reisil koos Yrjö Koskineniga 1867. aasta suvel. Mehed saabusid Tartusse Pihkva ja Emajõe kaudu laevaga, kus nad kohtusid juhuslikult tulevase rahvusliku liikumise juhtfiguuri Carl Robert Jakobsoniga. Kohal olles sõlmisid nad suhteid Õpetatud Eesti Seltsis, tutvusid seltsi raamatukogu ja Tartu ülikooliga ning veetsid aega koos J. V. Jannseni perega. Nad põikasid sisse ka Võrru, et kohtuda Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. Kuigi Krohni vaevas reisil spioonihirm, huvitus ta mitmekülgselt Eestist ning hakkas peale keele uurima kirjandust, nimesid ja rahvakombeid. Ta kirjutas oma tähelepanekutest eesti ainese kohta „Kalevalas”, mis viis väitluseni Ahlqvistiga eepose päritolu üle.

Jannsenite juures loodi side ka Soome ja Eesti hümni vahel. Krohn innustas peretütart Lydia Koidulat õppima soome keelt ning jättis talle Soome hümniks saanud „Maamme” soomekeelsed sõnad. Tegemist oli kahtlemata samade sõnadega, millega kõik soomlased seda laulu praegugi laulavad, sest need avaldati Krohni kirjastamisel Eestis käimise aastal 1867. Sõnad tõlkis tema juhitud „viie lipniku” töörühm ühe osana Lipnik Ståli lugudest. Koidula õppis Krohni käest selgeks ka Fredrik Paciuse viisi.

Soomekeelse eesti keele grammatika koostajana võib Krohn tunduda pisut ebatõenäoline. Kuigi ta emakeel oli saksa keel, pühendus ta soomluse edendamisele kogu oma elu jooksul, kaasa arvatud ta peres toimunud keelevahetus. Krohn oli ka esimene, kes koostas Helsingi ülikoolile soomekeelse diplomitöö. Hiljem õpetas ta soome keelt dotsendi, lektori ja lõpuks professorina. Ta lapsed olid professor Kaarle Krohn, kes jätkas isa teadustööd, ja kirjanik Aino Kallas.


Julius Krohn (1835–1888)

Julius Krohn laati suomalaisille ensimmäisen viron kieliopin vuonna 1872. ”Kipeän tarpeen”, kuten hän toteaa esipuheensa ensi virkkeessä, oli aiheuttanut Helsingin yliopiston professori August Ahlqvist, joka oli tiukentanut tutkintovaatimuksia ja edellytti suomen kielen korkeimmalta arvosanalta myös viron kielen tuntemusta. Krohnin kirja oli vuosikymmeniä viron opiskelijoiden tärkein apuväline ennen Johannes Aavikin vuonna 1911 julkaistua Vironkielen opasta ja Lauri Kettusen oppikirjatuotantoa.

Omakohtaisesti Krohn tutustui Viroon yhteisellä matkalla Yrjö Koskisen kanssa kesällä 1867. Miehet saapuivat Tarttoon Pihkovan ja Emajoen kautta laivalla, jolla he kohtasivat tuleviin kansallisiin johtajiin kuuluvan Carl Robert Jakobsonin. Perillä he loivat suhteita Viron Oppineiden Seurassa, tutustuivat seuran kirjastoon ja Tarton yliopistoon sekä viettivät aikaa J. V. Jannsenin perheen parissa. He poikkesivat myös Võruun tapaamaan Friedrich Reinhold Kreutzwaldia. Vaikkakin Krohnia vaivasi matkalla urkkijainpelko, hän kiinnostui Virosta monipuolisesti ja ryhtyi tutkimaan kielen ohella niin kirjallisuutta, nimistöä kuin kansantapoja. Hän kirjoitti huomioitaan virolaisten ainesten osuudesta Kalevalassa, mikä johti Ahlqvistin kanssa kiistelyyn eepoksen alkuperästä.

Jannseneilla luotiin myös Suomen ja Viron kansallislaulujen yhteyttä. Krohn innosti perheen tytärtä Lydia Koidulaa oppimaan suomea ja jätti hänelle Maamme-laulun suomenkieliset sanat. Kyseessä olivat epäilemattä samat sanat, joita kaikki suomalaiset laulavat tänäkin päivänä, sillä ne julkaistiin Krohnin kustannuksella vierailun vuotena 1867. Ne riimitti hänen johtamansa "viiden vänrikin" ryhmä, joka työsti ne osana Vänrikki Stoolin tarinoita. Koidula oppi Krohnilta myös Fredrik Paciuksen sävelmän.

Suomenkielisen viron kieliopin laatijaksi Krohn saattaa tuntua epätodennäköiseltä. Vaikkakin hänen äidinkielensä oli saksa, hän omistautui suomalaisuudelle koko elämänurallaan, perheensä kielenvaihtoa myöten. Krohn oli jopa ensimmäinen, joka teki Helsingin yliopistolle suomenkielisen pro gradu -työn. Sittemmin hän opetti suomen kieltä dosenttina, lehtorina ja lopulta professorina. Hänen lapsiaan olivat professori Kaarle Krohn, joka jatkoi isänsä tieteellistä työtä, ja kirjailija Aino Kallas.


Allikad ja lisainfo | Lähteitä ja lisätietoa

  1. Pilt/Kuva: Julius Krohn, Daniel Nyblin 1879, Soome muuseumiameti pildikogud | Museoviraston kuvakokoelmat
  2. Eesti Biograafiline Leksikon, lk/sivu 237, Loodus 1926–1929
  3. J. L. Runeberg, Vänrikki Stoolin Tarinat, runoilijan luvan saanut suomennos, kustantaja Julius Krohn 1867
  4. Julius Krohn, Wiron kielioppi suomalaisille, Keisarillinen Aleksanterin Yliopisto 1872
  5. Hannu Remes, Soome esimesest eesti keele grammatikast, Keel ja Kirjandus 8/1995
  6. Hannu Remes, Muodot kontrastissa – Suomen ja viron vertailevaa taivutusmorfologiaa, Oulun yliopisto 2009
  7. Seppo Zetterberg, Suomen sillan kulkijoita, Siltala 2015
  8. Pekka Linnainen, Ovatko Maamme-laulun vironkieliset sanat vanhemmat kuin suomenkieliset? Uusi Suomi 13.5.2015
  9. Pekka Linnainen, Maamme-laulu ja kadonneen kertosäkeen tapaus, Estofennia 4.10.2019
  10. Raija Majamaa, Julius Krohn, Kansallisbiografia 5.1.1998
  11. Eesti ja Soome lugu Helsingi Hietaniemis, Hietaniemen Viro-opas, Pekka Linnainen 2010–
  12. Hietaniemi kalmistu, Helsingi, Wikipedia (eesti)