Sillameistrid | Siltamestareita

Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen

Soomluse edendaja ja riigimees, kes aitas J. V. Jannsenit esimese üldlaulupeo kava koostamisel ning kinkis Lydia Koidulale rändrahnu.

Yrjö Koskinen oli ajaloo professor ja soomluse edendaja, kes soovis uurida eestlaste olukorda ja rahvuslikku ärkamist. Selle kaudu tutvus ta Eesti rahvusliku liikumise juhtfiguuri Johann Voldemar Jannseni ja tema perega. Kahe aatelise kolleegi sõprus oli väga tähtis Eesti esimese laulupeo sünniloos. Laulupeo korraldajana palus Jannsen oma tütre Lydia Koidula kaudu Koskinenilt soome laulude ja mitmehäälsete seadete noote, mis 1868. aastal mitme saadetisena ka temani jõudsid. Peokavva võeti Karl Collani viisiga „Mu meeles seisab alati”, millele Koidula tegi sõnad August Ahlqvisti algse Savolase laulu alusel, ning „Maamme” laulu sõsarhümn ehk Fredrik Paciuse viisi ja Jannseni sõnadega „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, mis kõlas siis esimest korda Tartu laulupeol 1869. aastal.

Laulupeol sai esimest korda kuulda ka Koidula lüürikat lauludes „Sind surmani” ja „Mu isamaa on minu arm”. Muusikaajaloolase Elmar Arro sõnul sai helilooja Aleksander Kunileid nende viiside loomiseks innustust Karl Collani 1854. aastal laulukogumikus avaldatud rahvalauludest „Kreivin sylissä istunut (Krahvi süles istunud)” ja „Paremp’ olla tyttönä (Parem olla tüdrukuna)”. Seega võis Koskineni mõju laulupeo kava osas ulatuda ka nende lauludeni, kui nimetatud kogumik või noodid ta saadetistes sisaldusid. Kindlalt on aga teada, et saadetud materjalid sisaldasid Fredrik Wilhelm Illbergi värsket rahvalaulude kogumikku, sest Koidula tänas Koskineni selle kui erilise rõõmuallika eest 1868. aasta alguses. Kogumiku teine laul on Koskineni enda sõnadele tehtud „Suomen salossa”, millele Kunileid tegi hiljem neljahäälse seade ja millele rahvusliku liikumise tõusev juht Carl Robert Jakobson palus Koidulalt eestikeelseid sõnu. Laul „Isamaa hiilgaval pinnal” kõlaski järgmisel laulupeol Tartus 1879. aastal, kuid Kunileidi varajase surma tõttu Karl August Hermanni seades.

Esimese reisi Soome lahe lõunakaldale tegi Koskinen 1864. aastal, kui ta tutvus Tallinnaga, pisut ka turisti pilgu läbi, ning külastas Harju-Jaani soomlasest pastorit Danielsoni. Saadud ettekujutus eestlaste eluolust ja saksastamisest oli üsnagi sünge. Soomes hakkas Koskinen pidama kirjavahetust Jannseni ja „Kalevipoja” eepose looja Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga, kellega ta vahetas mõtteid nii rahvaste ajaloo kui ka praeguse seisundi üle.

Lõunapoolse Eestiga tutvus Koskinen 1867. aasta suvel ühisel reisil koos Julius Krohniga. Laevasõidul Pihkvast Tartusse kohtusid mehed juhuslikult tulevase Eesti ärkamisaja ühe juhi Jakobsoniga. Kohale jõudnud, kohtus Koskinen lõpuks silmast silma ka Jannseniga ja kuulis kavandatavast laulupeost. Jannsenite perele tutvustati „Maamme” laulu, mille meloodia õppis Koidula Krohnilt – ja sai ka soomekeelsed sõnad. Mehed tutvusid veel esiajaloo uurija Constantin Grewingki ja sõnaraamatu koostaja F. J. Wiedemanniga ning lõid suhteid Õpetatud Eesti Seltsis. Edasi jätkus reis Võrru, kus nad kohtusid Kreutzwaldiga, ja sealt edasi Valka.

J. V. Jannsen, ta tütar Lydia ja poeg Harry tegid vastukülaskäigu Soome 1871. aasta suvel. Ringkäik Hämes lõppes Loppi valla Leppälahti talus ehk Yrjö Koskineni 1869. aastal ostetud maakodus. Külalised sõudsid õhtusel Loppijärvil ja imetlesid rannal asuvat suurt rändrahnu, mille Koskinen siis naljaga pooleks otsustas Koidulale kinkida. Tingimuseks oli, tõsi küll, et rändrahn peab jääma oma algsesse asukohta. Nii sai Loppi omale Eestiga seotud vaatamisväärsuse ehk Koidula kivi, mille külge kinnitati 1973. aastal Kerttu Mustonen-Hukki ettepanekul koopia Juta Eskeli loodud Estonia teatri Koidula reljeefist.

Koskineni ametlik sünninimi oli Georg Zacharias Forsman ning ta emakeel tegelikult rootsi keel, kuid ta tegi oma peres täieliku keelevahetuse. Yrjö Koskinen oli tegelikult ta kirjanikunimi, millest ta moodustas oma pere uue perekonnanime Yrjö-Koskinen, kui tõusis 1884. aastal aadliseisusse. 1897. aastal kuulutas keiser ta vabahärraks.


Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen (Georg Zacharias Forsman, 1830–1903)

Yrjö Koskinen oli historian professori ja suomalaisuusmies, joka halusi tutkia virolaisten asemaa ja kansallista heräämistä. Sen myötä hän ystävystyi Viron kansallisen liikkeen johtohahmon Johann Voldemar Jannsenin perheen kanssa. Kahden aatteellisen kollegan ystävyys oli merkityksellinen Viron ensimmäisille laulujuhlille. Niiden puuhamiehenä Jannsen pyysi tyttärensä Lydia Koidulan kautta Koskiselta suomalaisten laulujen ja moniäänisten sävelmien nuotteja, joita hän saikin vuoden 1868 mittaan useampana lähetyksenä. Juhlaohjelmaan nousivat Karl Collanin säveltämä Mu meeles seisab alati, jonka Koidula riimitti August Ahlqvistin alkuperäisen Savolaisen laulun pohjalta, sekä Maamme-laulun sisarhymni, Fredrik Paciuksen säveltämä ja Jannsenin sanoittama Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, Viron kansallislaulu, joka kaikui ensi kerran Tarton laulujuhlilla vuonna 1869.

Laulujuhlilla kuultiin myös ensi kerran Koidulan laulurunot Sind surmani ja Mu isamaa on minu arm. Musiikkihistorioitsija Elmar Arron mukaan säveltäjä Aleksander Kunileid löysi innoituksen näiden säveliin Karl Collanin vuonna 1854 julkaiseman kokoelman kansanlauluista Kreivin sylissä istunut ja Paremp’ olla tyttönä. Siten saattoi Koskisen vaikutus ohjelmassa ulottua näihinkin, jos mainittu kokoelma tai nuotit muutoin olivat mukana hänen lähetyspaketeissaan. Varmuudella niissä oli Fredrik Wilhelm Illbergin tuore kansanlaulukokoelma, sillä Koidula kiitti siitä Koskista erityisenä ilonaiheenaan alkuvuonna 1868. Heti sen toisena lauluna oli Koskisen oma runo Suomen salossa, johon Kunileid teki neliäänisen sovituksen ja johon nouseva kansallinen johtaja Carl Robert Jakobson pyysi Koidulalta vironkieliset sanat. Isamaa hiilgava pinnala julkaistiin vuonna 1871, mutta kuultiin vasta seuraavilla laulujuhlilla Tartossa vuonna 1879, tosin Kunileidin ennenaikaisesta kuolemasta johtuen Karl August Hermannin sovittamana.

Ensimmäisen matkansa Suomenlahden eteläpuolelle Koskinen oli tehnyt vuonna 1864, jolloin hän tutustui Tallinnaan, hiukan matkailijankin silmin, ja vieraili Harju-Jaanin suomalaisen pastorin Danielsonin luona. Kertyneet vaikutelmat virolaisten oloista ja saksalaistamisesta jäivät perin lohduttomiksi. Suomesta Koskinen solmi kirjesuhteet Jansseniin ja Kalevipoeg-eepoksen luojaan Friedrich Reinhold Kreutzwaldiin, joiden kanssa hän vaihtoi ajatuksia niin kansojen historiasta kuin nykyisestä asemasta.

Eteläiseen Viroon Koskinen tutustui kesällä 1867 yhteisellä matkalla Julius Krohnin kanssa. Laivalla Pihkovasta Tarttoon miehet kohtasivat sattumalta Jakobsonin, tulevan kansallisen vaikuttajan. Perillä Koskinen tutustui Jannseniin kasvotusten ja kuuli myös kaavaillusta laulujuhlasta. Perheeseen kotiutui Maamme-laulukin, jonka melodian Koidula oppi Krohnilta – ja sai suomalaiset sanatkin. Miehet tutustuivat myös esihistorian tutkija Constantin Grewingkiin ja sanakirjanlaatija F. J. Wiedemanniin sekä loivat suhteita Viron Oppineiden Seurassa. Edelleen matka jatkui Võruun, jossa he tapasivat Kreutzwaldin, ja sieltä Valgaan.

Vastavierailulle Suomeen J. V. Jannsen, hänen tyttärensä Lydia ja poikansa Harry lähtivät kesällä 1871. Kierros Hämeessä päättyi Lopin pitäjän Leppälahden tilalle, Yrjö Koskisen vuonna 1869 hankkimaan ”maalaiskotiin”. Vieraat soutelivat illalla Loppijärvellä ja ihastuivat rannalla suureen siirtolohkareeseen, jonka Koskinen siltä istumalta lahjoitti Koidulalle. Käytännöllis-leikillisenä ehtona oli sen jääminen paikalleen. Niinpä Loppi sai estofiilisen nähtävyyden Koidulan kiven, jonka kylkeen vuonna 1973 valettiin ja kiinnitettiin Kerttu Mustonen-Hukin ehdotuksesta toisinto Juta Eskelin veistämästä Estonia-teatterin Koidulan reliefistä.

Viralliselta syntymänimeltään Koskinen oli Georg Zacharias Forsman ja myös äidinkieleltään ruotsinkielinen, mutta hän teki perheessään täydellisen kielenvaihdon. Yrjö Koskinen oli varsinaisesti hänen kirjailijanimensä, josta hän muodosti perheensä uuden sukunimen Yrjö-Koskinen tultuaan aateloiduksi vuonna 1884. Keisari korotti hänet vapaaherraksi vuonna 1897.


Allikad ja lisainfo | Lähteitä ja lisätietoa

  1. Pilt/Kuva: Skulptuur Loppi kiriku juures, Armas Hutri 1961
  2. Karl Collan, Valituita Suomalaisia Kansan-Lauluja, Öhmanin kirjakauppa 1854
  3. Y., Suomen salossa, Suometar 18.4.1856
  4. Fredrik Wilhelm Illberg, Suomalaisia Kansan-Lauluja ja Soitelmia, F. Liewendal 1867
  5. Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud, Tarto Wannemuine-selts 1869
  6. Wanemuine kandle healed Eesti laulupühaks 1869, C. R. Jakobson 1869
  7. C. R. Jakobson, Kirjad Koidulale, kiri 1.1.1870, Eesti Kirjandus 10/1911
  8. Wanemuine kandle healed. Tõine jagu : nelja healega meeste koorid, Kunileid–Koidula: Õitse ja haljenda, Eestlaste maa! (Isamaa hiilgava pinnala paistab...), Carl Robert Jakobson, K. Wänja 1871
  9. Elmar Arro, Der Fall Kunileid, Geschichte der estnischen Musik, Akadeemiline Kooperatiiv, Tartu 1933
  10. Võõras viis – aga eesti laul. Plagiaatide ajalugu, Esmaspäev 11.4.1936
  11. Heljo Ernesaks, Koidula mälestuseks, Sirp ja Vasar 24.8.1973
  12. Aarne Mäe, Soomes, Koidula jalajälgedes: Kohtumine Koidulaga Loppi järve kaunil kaldal, Virumaa Teataja 21.8.2004
  13. Seppo Zetterberg, Pidot Alppilassa 1871, Elo 4/2014
  14. Seppo Zetterberg, Viron ykkösperhe Hämeessä, Elo 5/2014
  15. Seppo Zetterberg, Suomen sillan kulkijoita, Siltala 2015
  16. Pekka Linnainen, Ovatko Maamme-laulun vironkieliset sanat vanhemmat kuin suomenkieliset? Uusi Suomi 13.5.2015
  17. Pekka Linnainen, Maamme-laulu ja kadonneen kertosäkeen tapaus, Estofennia 4.10.2019
  18. Yrjö Koskinen, Isamaa hiilgava pinnala paistab, tõlkinud Lydia Koidula, Laulud.ee
  19. I laulupidu 18.-20. juuni 1869 Tartus, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA
  20. II laulupidu 20.-22. juuni 1879 Tartus, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA
  21. Lopen muistomerkit, patsaat, reliefit ja laatat, Lopen kunta
  22. Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen, 375 humanistia, Helsingin yliopiston humanistinen tiedekunta
  23. Venla Sainio, Georg Zacharias Yrjö-Koskinen, Kansallisbiografia 11.10.2000
  24. Eesti ja Soome lugu Helsingi Hietaniemis, Hietaniemen Viro-opas, Pekka Linnainen 2010–
  25. Kansalaislaulu, Sind surmani, Kreivin sylissä istunut, Wikipedia (soome)
  26. Hietaniemi kalmistu, Helsingi, Wikipedia (eesti)