Sillameistrid | Siltamestareita

Pekka Lilja

, , ,

Eesti kirjanduse asjatundja ja tutvustaja, kes sai kirjandusteadlaste valgekaartlase aunime.

Pekka Lilja on eesti–soome kirjandussilla ehitaja, kes on peale kirjanduse tutvustanud ka meie hõimusuhete ajalugu ja selle silmapaistvaid tegelasi. Tema varasemad huviobjektid olid luuletaja Eino Leino Eesti-suhted, millest rääkinud seminariettekanne äratas juba 1969. aastal pagulaslehtede tähelepanu. Karjääri tegi Lilja Jyväskylä ülikooli kirjandusteaduri ja -professorina. Leino ja tolle venna O. A. F. Lönnbohmi ning teiste sillaehitajate juurde tuli ta veel mitmel korral tagasi. Koos Kulle Raigiga koostas Lilja ka täieliku ülevaate Eestist Urho Kekkoneni elus.

Erilist tähelepanu äratas Lilja 1980. aastal, kui avaldas veel Brežnevi ja Kekkoneni võimu ajal väitekirja „Positiivse kangelase ilmumine Nõukogude Eesti kirjandusse”. Tõsi küll, suurimat tähelepanu pälvis see eestlaste pagulaslehtedes, sest Soome meedia suhtus asjasse leigelt ja Soome lahe lõunakaldal vaikiti sootuks. Seal kanti väitekiri keelatud kirjanduse nimekirja, olgugi et selle ebamugavat teemat oli raske hukka mõista. Lilja uurimisobjektid olid ždanovism, sõjajärgne kultuuripoliitika ja sotsialistlik realism, mis nõudis nn kirjanduselt aatelisi, võitlevaid ja veatuid sangareid – viletsate poistele kirjutatud seiklusraamatute stiilis.

Keele ja kirjanduse instituudis valvas aatelise puhtuse järele Endel Sõgel, kes olevat kutsunud Liljat uurijate valgekaartlaseks. Aastatel 1999–2002 töötas Pekka Lilja Soome–Eesti Ühingute Liidu esimehena.

Pekka Lilja (s. 1943)

Pekka Lilja on suomalais-virolaisen kirjallisuussillan rakentaja, joka on kirjallisuuden ohella esitellyt myös heimosuhteidemme historiaa ja sen merkkihenkilöitä. Hänen varhaisimpia kiinnostuksensa kohteita olivat runoilija Eino Leinon Viron-suhteet, joista kertonut seminaariesitelmä herätti pakolaislehdissä huomiota jo vuonna 1969. Työuransa Lilja teki Jyväskylän yliopistossa kirjallisuuden tutkijana ja professorina. Leinoon hän palasi vielä useasti, samoin tämän veljeen O. A. F. Lönnbohmiin ja muihin sillanrakentajiin. Yhdessä Kulle Raigin kanssa Lilja laati myös kokonaisesityksen Virosta Urho Kekkosen elämässä.

Erityistä huomiota Lilja herätti vuonna 1980, vielä Brežnevin ja Kekkosen valtakaudella väitöskirjallaan Positiivisen sankarin tulo neuvostovirolaiseen kirjallisuuteen. Tosin suurin huomio tuli virolaisissa pakolaislehdissä, sillä Suomen mediassa keskustelu jäi laimeaksi ja Suomenlahden eteläpuolella vaiettiin tyystin. Siellä väitöskirja pantiin kieltolistalle, vaikkakin sen noloa aihetta oli vaikea tuomita. Liljan tutkimuskohde oli ždanovismi, sodan jälkeinen kulttuuripolitiikka ja sosialistinen realismi, joka vaati ”laatukirjallisuudelta" aatteellisia, taistelevia ja nuhteettomia sankareita – surkeimpien poikakirjojen malliin.

Kielen ja kirjallisuuden instituutissa aatteen puhtautta valvoi Endel Sõgel, jonka kerrotaan kutsuneen Liljaa tutkijoiden "valkokaartilaiseksi". Suomen Viro-yhdistysten liiton puheenjohtajana Pekka Lilja palveli vuosina 1999–2002.

Allikad ja lisainfo | Lähteitä ja lisätietoa

  1. Pilt/Kuva: Eesti Kirjandusmuuseum, Kalju Suur / Raamatust "Koos lahus, uurimusi ja kriirikat Eesti ja Soome kirjandusest, 2017
  2. Mr., Eino Leino tahtis saada Eesti kodanikuks, Vaba Eestlane 5.2.1969
  3. Pagulasprosaistid ja esimene vene okupatsioon, Teataja 13.6.1970
  4. Linda Viiding, Eesti kirjandusest soomekeelses ajakirjanduses, Sirp ja Vasar 14.7.1972
  5. Humanitaarteaduste kandidaat Pekka Lilja Tallinnas, Sirp ja Vasar 1.6.1973
  6. Eesti kirjanike kongress – mässukongress, Vaba Eestlane 8.7.1976
  7. Toivo Kuldsepp, Pilk põhjanaabrite kirjandusellu, Sirp ja Vasar 5.5.1979
  8. Aksel Tamm, "Pekka Lilja ja teised tema taolised tegelevad eesti kirjanduse ajaloo lähiperioodidega, meil aga on vastavad käsitlused ikka veel ilmumata, probleemid marksistlikult läbi töötamata.", Sirp ja Vasar 10.4.1981
  9. Elmar Järvesoo, Soome uurimus: Positiivse sangari sünd okupatsiooniteoseis, Eesti Päevaleht 4.7.1981
  10. Evald Mänd, Kangelastest ja kannatajatest, Vaba Eesti Sõna 29.10.1981
  11. Tarmo Kunnas, Kun positiivinen sankari tuli Viroon, Helsingin Sanomat 1.9.1981
  12. Mall Jõgi, Positiivne kangelane ikka veel erifondis. Intervjuu Pekka Liljaga, Reede 6.10.1989
  13. Pekka Lilja, Ždanovlusest sulailmadeni. Märkmeid nõukogude eesti kirjanduspoliitikast, Keel ja Kirjandus 3/1990
  14. Sirje Kiin, Eesti kirjandus rahvuse peeglina, Sirp 3.7.1992
  15. Pekka Lilja, Kuidas soomlased andsid N.Liidule välja eesti sõdurid, Eesti Päevaleht 22.9.1993
  16. Pekka Lilja, Eesti kajastamine Soome ajalehtedes, Kultuurileht 28.4.1995
  17. Pekka Lilja, Soome kajastamine Eesti ajalehtedes, Kultuurileht 25.10.1996
  18. Pekka Lilja (toim.), Luule runosta. Lyriikan tutkimusta suomalais-virolaisin silmin, Jyväskylän yliopisto 1996
  19. Rein Veidemann, Pekka Lilja – eesti kirjanduse "valgekaartlane", Postimees 26.6.2003
  20. Soome sild sealt- ja siitpoolt Soome lahte, Postimees 5.2.2005
  21. Ardo Kaljuvee, Kekkonen ja Viro – Eesti silla lugu, Eesti Päevaleht 14.10.2006
  22. Pekka Lilja, Heikki Rausmaa - Tuglaksen tuli palaa, Savon Sanomat 7.3.2008
  23. Pekka Lilja, Koos lahus. Uurimusi ja kriitikat eesti ja soome kirjandusest, Tartu Ülikooli Kirjastus 2017
  24. Pekka Lilja, Wikipedia (soome)